ASSOORID / TERCEIRA / ANGRA DO HEROISMO
LAUPÄEV
Olen nüüd kodus tagasi. Sõit läks lihtsamalt - vahemaandumisi oli vähem. Hommikul kell 9 ootas mind hotell Cruizero ees juba väikebuss-takso, viimased pool tundi veel vaateid Assooridele ja jälle lendama. Kaks ja pool tundi üle ookeani Terceiralt Lissaboni ning sealt edasi otse Helsingisse. Ning südaööks juba tütre juures ja järgmine hommik üheskoos laevaga Tallinna. Meeltes ja mõtetes on aga kindlasti kauaks ajaks veel see imeline paradiis keset Atlandi ookeani. Ning uusi kogemusi fotograafias ja fotograafiaõpetajana ning uued sõbrad - Graca, Lisa ja Nina ning fotograafid Mike ja Cesar. Aitäh teile! Aitäh Erasmus+! REEDE Ja algaski meie viimane projektipäev. Saime Lisa ja Ninaga kokku koolis, kus Graca meile kooli ringkäigu tegi. Õppijaid on koolis 1500 ja kooli ruumides tegutseb ka kutsekool, kus oskuste omandajaid 80. Erialadeks on restorani- ja baaritöö, infotehnoloogia, büroo assistent ja olid veel mingid tehnikud (praegu täpselt ei mäleta). Õpetajaid on 300. Koolil on palju rahvusvahelisi tegevusi ja projekte. Koolis saab süüa, selleks tuleb tasuda ette, aga koolis söömine ei ole väga populaarne. Sööjaid on umbes 100. Õpilased eelistavad osta saiakasi kooli baarist või kasutada äsja kooli kõrvale ehitatud McDonaldsit. Koolis on avar spordisaal ja mitmed välipalliväjakud. Sel päeval jõudis ka järg meie etteasteteni. Nina töötab Soomes keskkoolis rootsi keele õpetajana. Lisa on Austriast ja tegeleb täiskasvanute koolitamisega tegelevas asutuses turundus- ja müügitööga. Mina sain rääkida meie kutsehariduskeskusest ja tutvustada meie erialasid ja koolikeskkonda läbi virtuaaltuuri. Sain samuti öelda, et meil on palju välisprojekte ning näitasin meie blogide keskkonda. Jagasime ka väikesi kingitusi ja maiustusi oma kodumaalt. Pealelõunal käisime veel turistidest puutumata paikades maastikufotosid pildistamas. Meie koolitajaks oli noor ja andekas fotograaf, kunstnik ja disainer Cesar Martiniano. Mööda laudteed kõndisime järvede juurde, kus maa vetrus nagu meie soodes ja rabades, kuid niiskus jõudis samblikesse vihmana, mitte nagu meil niiskest maapinnast. Teeääri teel järvede juurde ääristasid hiigelsuured puud, mille tüved olid päriselt pruuni värvi, mitte nagu meil, kus puutüved on enamasti hallikates toonides. Saime heita pilgu sisse ka oksapuumetsa, kus niiskus oli lisanud puutüvedele hoopis külluslikult rohelist värvi. Ning muidugi teepervedel ikka ja jälle õide puhkevad hortensiad. NELJAPÄEV Tänaseks oli plaanitud praktiline pildistamispäev koos fotograaf Mike'ga. Kohtusime koolis ja Mike võttis meid oma auto peale ning asusime roosiaia poole teele. Kuna oli 1.juuni, rahvusvaheline lastekaitsepäev, siis olid kõik linna tänavad ja väljakud täis lapsi ning neid turvavaid politseinikke. Jalakäijate tänavad olid muudetud mängu- ja võistlusaladeks ning lasteaiagrupid liikusid ühtsetes vormides, tõenäoliselt selleks, et omasid paremini ära tunda, kui mõni lapsuke teistest eemaldub. Roosiaed oli meie pildistamispäeva üheks sihtkohaks, Mike'i jutu järgi üks Assoori saarte kõige liigirikkamatest. Mulle pakkusid roosidest rohkem huvi ennekõike taimed, mida oleme Eestis harjunud nägema väikeste potililledena ja teiseks need täiesti tundmatud isendid, mida pole elus varem kunagi kohanud. Või näiteks sõnajalg, millel on tüvi ja mis näeb välja nagu puu. Ning ka konnad, kes tiigis ujusid ning krooksusid ja olid nii rohelised, milliseid ma elu sees kohanud pole. Pärast roosiaeda jätkus meie väike rännak Mike'ga linnas ja külastasime ka militaarmuuseumit, mis tee peale jäi. Silma jäid seal mõned fotod ja arvamised sõja kohta, kuidas suurriikide juhid sõda enda jaoks tõlgendavad. Astusin läbi ka raamatupoest ning olin väga rõõmus, et sain endale osta raamatu Assooride kohta, kus on rohkete fotode ning õnneks ka inglise keeles väga ilmekalt välja toodud 9 Assoori saare eripärad. Pikal tagasisõidu teekonnal saan neid põhjalikumalt uurida. Õhtul kella 9-ks kutsus Graca meid kirikusse, mille ruumides kohalik amatöörteater esitas kogukonnale ning sõpradele-tuttavatele 3 väikest näitemängu. Ning kuigi keelest mitte midgai aru ei saanud, siis viimase tüki puhul polnud sõnu vajagi. See oli katkend Patrick Swayze'i ja Demi Moori poolt 90-ndatel kuulsaks mängitud filmist "Viirastus". Aga taas oli tore näha, kuidas on oluline väikeses kogukonnas enda elu huvitavaks teha, leida põhjusi kokkutulemiskes ja suhtlemiseks. Pauside ajal korraldas Craca meile kiire tuuri kaunis kirikus, mille nurgas oli, oo üllatust, eksponeeritud uunik auto. Kiriku ruumides asub ka muuseum, mis oli öösel küll suletud, kuid eesruumis klaaskapis olid väljas unikaalsed Assoori kitarrid, mis on samuti Unesco kaitse all nagu kogu saargi. KOLMAPÄEV Graca pakkus meile välja veel ühe saare külaliste eksootilise lemmiktegevuse - vaalavaatluse. Ei saanud sellestki pakkumisest loobuda, sest kes teab, kas kunagi elus veel paadiga ookeanile minna õnnestub ning kas tuleb veel kunagi võimalus vaalasid ja delfiine oma silmaga näha. Olin küll päris murelik merehaiguse pärast, sest igasuguse loksutamise kohalt olen ma üsna tundlik, kuid iivelduse vastased kolm tabletti aitasid nii hästi, et mul ei hakanud kogu sõidu ajal kordagi halb. Suuri mereelanikke nägime ootamatult päris palju - vaala turi tõusis veepinnale korduvalt ning sukeldumise järgselt oli iga kord näha purskavat veejuga. Delfiine oli erinevaid liike - tumedaid ja heledamaid, nad liikusid gruppidena ja lasid lähemale minna kui vaalad. Ning saime näha ka kašelotti, kellest paistis samuti enamasti turi nagu vaalastki. Täna sai palju harjutatud kiire säriga pildistamist, et liikuvad veeloomad pildile tabada. Kõik need kaks ja pool tundi me pildistasime ja filmisime, kuid ega see lihtne polnud, sest poseerima polnud ükski mereelanikest nõus. Vaalavaatluse giid nähes, et mul on kaasas teleobjektiiv, tuli jagama oma fotograafianippe. Ta ütles, et alati läheb vesi selle koha peal heledamaks, kus kala veepinnale tõuseb. Siis on paras aeg fookus selle koha peale paika sättida, et olla kohe valmis pildistama teravaid fotosid. Pealelõunal viis meid väljasõidule kohaliku kooli õpetaja Mario, kes väga huvitavalt rääkis saare ajaloost ja tänapäevast, loodusest ning üldse ka teistest Assoori saartest. Väga muljetavaldav oli rahvuspargis vulkaanikraatri külastamine. Saare kujunemist on väga palju mõjutanud vulkaanid, mis on kujundanud saare pinnavormid. Laavakivi on kasutuses kõikjal. Sellest on tehtud kõik tänavakivid ning esimesed Portugali asukad, kes Portugali eri paigust 9 Assoori saarele välja rändasid, tegid oma majad samuti laavakividest, sest materjali oli vabalt kätte saada külluses. Ning lisaks need lõputud kiviaiad karjamaade ja põldude peal risti ja põiki üle mägede nõlvade ja orgude. Kogu Terceira saar on eriline Unesco kaitse all olev objekt, mille sarnast pole kogu maailmas. Sama unikaalsed on ülejäänud Assooride saared, igaühel oma loodus, taimestik, inimesed ja kombed. Saared asuvad üksteisest mitmesaja kilmeetri kaugusel ja see on mõjutanud seda, et isoleeritud kogukonnas on kujunenud välja täiesti omanäolised tavad ja kombed. Teisi saari hakkasid saareelanikud külastama ise alles lennuliikluse tuleku järel. Ning lennuliiklus andis ka võimaluse turismi arenguks, sest Lissabonist Assoori saartele ka niisama lihtsalt ei satu, asuvad ju saared 1400 km kaugusel mandrist. See-eest on saared olnud aastasadu olnud laevade peatuspaigaks teel Ameerika ja Euroopa vahel. Saare taimestikus on mitmeid taimeliike, mida leidub vaid mõnes kohas maailmas. Huvitavateks faktideks oli näiteks see, et meie sügisene potilill erika kasvab Assooridel kolmemeetriseks põõsaks ning et hortensiate värvus on muutuv ja mida rohkem mullas on rohkem rauda, seda sinisemad on hortensiate õied. Ning samuti kasvavad hortensiapõõsad Assooria kliimas 2-3 meetriseks. Fotodel:
Fotodel:
TEISIPÄEV Kohtusime koolis Mike'ga, kes hakkas meile jagama fotograafiateadmisi ning rääkis võimalustest, kuidas fotograafiat rohkem õppetöösse lõimida ning millist kasu see õppeprotsessile annab. Kuigi olen ka ise fotograafiaõpetaja, siis mul oli huvitav jälgida, kuidas teine sama valdkonna koolitaja fotograafia põhitõdesid edasi annab ja sain sealt nii mõnegi kasuliku mõtte, mida oma koolitustel käiku võtta. Kohvipausi ajal vaatasime Mike'i fotosid. Mike Maciel on mitmekülgne fotograaf, kes meelsasti pildistab pulmasid, kontserte, muusikuid, kortereid ja loodust. Koolituspäeva lõpus andis Mike meile ka iseseisvad fotograafiaülesanded, mida õpitu põhjal järgmiseks korraks pildistada. Pealelõunal viis Graca meid Terceira saare põhjaossa, kus Biscoitose nimelise piirkonna rannas on silmatorkavalt suured mustad laavakivimid, mille vahele jääb sooja veega alasid, mida meelsasti ujumiseks kasutatakse. Õhtuks kutsus Graca meid Birau restorani, kus veetsime koos õhtupooliku ja sõime päevapraadi kohalikust kalast, milleks sel päeval oli tuunikala. ESMASPÄEV Ma ei suuda oma õnne uskuda, aga olen nüüd tõesti kohal Assooridel, selles maapealses paradiisis keset Atlandi ookeani. Meie mõistes kestab siin igavene suvi, kuigi kohalikud ütlevad, et neil on näiteks talvel on siin vihmahoogusid rohkem kui tavaliselt. Aga eks tänu sellele, et on nii sooja kui niiskust, siin kõik õitseb ja lokkab vahetpidamata. Lillad hortensiad, need Asooride sümbolid, avavad alles esimesi õiekobaraid. Carca meie vastuvõtja ja Angro do Heroismo linna keskkooli Caraterização do Meio e da Escola inglise keele õpetaja sõnul on kõige lillamad lilleväljad juulis-augustis, kui ka mägedes kõik hortensiad õitsele puhkevad. Nädalavahetus oli Terceiral möödunud rahvuslike pidustuste tähe all ja kuna esmaspäev oli ka koolivaba päev, siis kohtusime hommikul tühjas koolimajas kursusekaaslastega ja Craca ja Mike'iga (meie fotograafiaõpetaja) ning panime paika päeva- ja nädalaplaanid. Kursusekaaslasteks on mul Nina Soomest ja Lisa Austriast. Craca ettepanekul ja meie heakskiidul valisime võimaluse külastada päeva tähtsündmusi saare erinevates paikades. Lõuna paiku liikusime koos Cracaga linnaossa, kus oli oodata rahvariietes inimeste paraadi, orkestrimängu ja kohalike toitude maitsmise võimalusi. Selleks ajaks kui rongkäik väikese pühakoja juurde jõudis, algas just suurem vihmahoog, mis korraldajaid korraks heidutas. Värskelt kaetud pikad lauad said kiiresti kiledega kaetud ning rahvariietes inimesed pagesid vihma eest varju majadesse. Õhtusesse aega pakkus Craca välja BullRuni ehk härjajooksu külastamise. Ta küll ütles, et selle ürituse sihtgrupp ei ole mitte just kõige haritum inimene ning õhtu jooksul võib juhtuda üht-teist, kuid meil oli suur huvi näha, mida see härjajooks endast kujutab. Ja seda me tõesti näha saime. BullRuni olid tulnud vaatama sajad inimesed saare eri paigust, tänavaservad piirete taga olid inimesi täis ning igal aknal vaatajaid. Kodustes siseõuedes toimusid meie mõistes "kodukohvikute päevad", kuhu sõbrad-tuttavad-sugulased üht-teist lauale tõid ja omavahel rõõmsalt suhtlesid. PÜHAPÄEV
Juba laupäeval tulin ma laevaga Helsingisse, et olla pühapäeva varahommikul Vantaa lennujaamas sõiduks Assooride poole valmis. Õnneks mu keskmise tütre pere elab just Vantaas ja siis pole mul öömaja ning transpordiga mingit probleemi. Nende kodunt lennujaama kulub vaid 6 minutit. Aga sadamasse jõudmiseks oli mul vaja kõigepealt jõuda liinibussiga Tallinna, sealt taksoga sadamasse ning nii mu seiklus algaski - seljakott arvuti ja kaameraga käsipagasiks (õigemini seljapagasiks) ja suur kohver vihma- ja päikeseilma riietega kaasas. Minu lennupühapäev algas Helsingist Milanosse, sealt edasi Lissaboni ning siis juba sihtkohta Terceira saarele Assooridel Atlandi ookeani keskel. Kõik kolm lendu kestsid umbes kolm tundi ja lendude vahed olid parajad kaks tundi, et jõudis veidi süüagi ja õige värava üles otsida. Kuigi ma mingi suurepärane selfie-meister pole, püüdsin siiski olla järjekindel ja oma sammud sel pikal reisil jäädvustada ja reisikoomiksiks vormida. Abiks olid mulle sellel teel minu telefon ja mobiiliäpp Comic. |